Päevaliiliad sinu aias

Teate lugu Tuhkatriinust, kelle sära oli püsiv vaid südaööni? Peaaegu samasugune on päevaliilia õie saatus – särada vaid üks päev ja siis närbuda. Õnneks on neid õisi ühel taimel mitukümmend, seega ei ole see nii märgatav ega kurb.

Päevaliiliate värvigammad ja erinevad õietüübid annavad väga rikkaliku valikuvõimaluse. Võite rajada tohutu kollektsiooni, kus õitsejaid on juunist kuni külmadeni. Saate teha peenra vaid ühtedes toonides, kogudes kindla aretaja taimi või lausa keskenduda kindlale teemale. Valik on meeletu, te ei kujuta ettegi!
Üks kergemini kasvatatavaid püsikuid teie aias, vajavad vähe hoolt ja on vastupidavad haigustele ja kahjuritele.

Sobiva koha leidmine

Päevaliiliate aeda toomisel ei pea eriliselt suurt vaeva kasvukoha leidmisel nägema. Nad eelistavad täispäikest, kuid kasvavad ka poolvarjus. Päris varjus ära ei sure, kuid õitsevad vähe ja venivad välja. Ei tasuks neid suurte puude alla sättida, nii võite pettuda nende ilus ja vastupidavuses.
Mullastiku suhtes ei ole nad valivad. Parim on nõrgalt happeline, viljakas ja hea drenaažiga muld. Ühte nad ei talu – seisma jäävat vett. Kõik muu elavad nad teie aias kenasti üle.

Istutamine

Päevaliiliate puhul erilist ettevalmistust aias tegema ei pea. Neile sobib kasvamiseks kenasti tavaline aiamuld, piisab vaid küllalt suure istutusaugu kaevamisest.
Paljasjuursete taimede parim istutamise aeg on kevadel, kuid Elise Aiast ostetud potistatud taimi saab väga edukalt istutada terve hooaja vältel. Suvel istutamisel on oluline kastmine, et taim ei jääks kuivale. Sügisel istutatud taimi tasuks nii igaks juhuks multšida, kuna ei ole teada, milline talv neid ees ootab. Multš aitab hoida niiskust ja on juurtele külmakatteks.
Istutusauk peab olema nii suur, et taime juured mahuksid sinna vabalt ära, midagi ei tohi jääda krussi või ülespoole suunatult mulla alt välja. Istutamisel tuleb juured sättida ühtlaselt laiali ja jälgida, et juured ei jääks kahekorra.
Istutussügavus on sama, mis oli taimel potis, juurekael 2-3 cm sügavusel mulla all, väikseks vihjeks on valge osa leherosetil. See valge osa peaks olema mullas ja roheline mulla peal. Rühmaistutuse korral jätke taimede vaheks keskmiselt 50-60 cm. Suured ja uhked sordid vajaksid veidi rohkem ruumi, miniatuursetel ei ole nii palju vabadust vaja. Taime suurus on kirjelduses märgitud, see annab teile ettekujutuse. Kiirema efekti saavutamiseks võite istutada väiksema vahega, aga siis on vaja ka rutem tegeleda harvendamisega.
Ärge unustage endale kirja panna, mis sordid olete aeda istutanud. Sobivad sildid taime juurde või näiteks asendiplaan kuskil vihikus või arvutis, milline iganes on teie süsteem enda aiaasukate tundmiseks.

Hooldus

Päevaliiliad kasvavad samas kasvukohas väga rõõmsalt 12-15 aastat. Rikkalikuma õitsemise jaoks tuleks taimi noorendada jagamise teel 5-7 aasta tagant. Parim aeg puhmiku jagamiseks on varasügisel.
Vanemad sordid lisaväetamist ei vaja. Tänapäevased uuemad ja uhkemad sordid vajavad veidi enam poputamist, väetamist kevadel ja peale õitsemist. Väetamise osas on aretajad kahel erineval arvamusel: osa ei väeta enda taimi kunagi ja teised aretajad teevad seda kaks korda aastas. Millise tee valite teie oma aias, on teie valik. Infoks ütleme vaid, et liigne väetamine tekitab mitmeid probleeme: lõhenenud lehed või õisikuvarte murdumine. Liialdamine lämmastikuga muudab taime küll, kuid laisaks õitsejaks.
Pikemal põuaperioodil tuleks taimi kasta, et toetada nende rikkaliku õitsemist. Eriti vajavad nad seda kevadel, kui on uute õienuppude loomine ja lisaks õitsemise ajal. Keskmiste sademetega suve puhul ei ole lisakastmine vajalik, liigne kastmine võib kaasa tuua mädaniku.
Päevaliiliate tõeline ilu tuleb esile, kui eemaldate ära õitsenud õied ja õisikud kogu õitsemisperioodil.
Haiged ja koledad lehed eemaldada vastavalt vajadusele ja põletada. Üldine peenrakorrastus võib jääda kevadeks, mil närbunud lehed saab kerge vaevaga kokku korjata.

Aeda sobitamine

Päevaliiliate kasutusvõimalused aiakujunduses on praktiliselt piiramatud.
Väga hästi sobivad nendega kokku kevadised sibullilled: närbuvaid sibullillede varsi hakkavad peagi varjama päevaliiliate lehed. Okas- ja lehtpuude taustale sobivad päevaliiliate rühmad kenasti. Kollased õied tulevad tumedal taustal hästi esile. Tumeda õiega sorte on hea vaadelda lähedalt, kuskil kaugel peenranurgas võib nende ilu jääda silmale püüdmatuks.
Erinevate veesilmade või jõgede ääres kasvavad päevaliiliad moodustavad koos kõrrelistega maalilisi vaateid.
Tasub meeles pidada, et peale õitsemist ei ole päevaliiliad just eriti dekoratiivsed. Võimalusel kombineerige omavahel erinevate õitsemisajaga sorte, nii jätkub õiteilu peenras kauem.
Tõeliseks aia ehteks muutuvad õied teisel või kolmandal istutusaastal.
Ideid kombineerimiseks: tradeskantsia, helmikpöörised, budleiad, astilbed, kobarpead ja erinevad kõrged kõrrelised (näiteks: kastik “Karl Foerster”). Need on vaid mõned näited, millega võiks kombineerida.

Mida tähendavad mõisted diploidid ja tetraploidid?

Kindlasti olete märganud päevaliiliate kirjeldusi lugedes mõisteid diploidne või tetraploidne. Me ei pane pahaks, kui teil pole õrna aimu ka, mida need mõisted tähendavad.
Lihtsal asjaarmastajal ei ole see teadmine just kõige olulisem, mille põhjal endale taime aeda valida. Valige see, mis meeldib oma kujult, värvilt või kõrguse poolest. Kuid üldise silmaringi arendamiseks on ka hobiaednikul hea teada, mis nende terminite taga on. Aretajatele on see info märksa olulisem.


Tetraploidne päevaliilia (44 kromosoomi)Diploidne päevaliilia (22 kromosoomi)
Aretatud inimese pooltLooduslikku päritolu
Paksemad lehedPalju viljakamad, moodustavad rohkem seemneid
Suuremad ja erksamad õiedÕisikuvarred on elegantsemad, peenemad
Uhkemad ja erilisemad õiekujudÕievärvuse toonid on õrnemad ja lihtsamad õievormid
Vastupidavamad haigusteleStabiilsemad ja vähem pretensioonikad, lihtsam paljundada
Kohanevad eri kliimatingimustega paremini 
Puhmikute kasv on kiirem 
Tetraploidne versus diploidne
Erinevaid õie kujusid

Päevaliiliate õite maailm on rikkalik: lokkis või sakilise servaga, kroogitud või hoopis näpistatud kroonlehega. Lisaks ühevärvilised, mustriga, värvilise silma ja servaga, värvimuutvad jne jne. See kõik ajab pea ringi käima. Kuid aiapidamine, see peab olema mõnus ja nauditav, mitte peadpööritavalt keeruline.
Toome välja kolm kõige lihtsamalt eristatavat õie kuju, mis meie kollektsioonis ka olemas.
Lihtõieline – 3 kroonlehte ja 3 tupplehte. Näiteks: “Stella in Red”, “Night Beacon”, “Stella de Oro”.
Ämblikõieline (spider) – kroonlehtede pikkuse ja laiuse suhe on vähemalt 4:1. Väga efektne ja põnev sort, mis peenras kindlasti pilku püüab. Te kas armastate teda või peate veidi naljakaks. Meil on valikus: “Dancing on Air” ja “Black Arrowhead”.
Täidisõieline – lisakroonlehed muudavad õie suureks ja uhkeks. Meie valikust leiate näiteks: “Schnickel Fritz”, “Condilla”, “Double Red Royal” , “Yellow Submarine”.
Need vaid mõned näited ilmestamaks. Kodulehel on valik mitmekesisem.

Vaenlased

Päevaliilia rooste (Puccinia hemerocallidaes) – tunnuseks kollane või oranž ollus lehe alumisel küljel. Heaks uudiseks on see, et Eesti kliimas roosteseen talve jooksul hävineb. Lõigake haiged lehed ja põletage.
Päevaliilia pahksääsk (Contarinia quinquenotata) – haiged pungad tunnete ära ebaloomulikult paksenenud välimusest teistega võrreldes. Punga lahti harutades leiate sealt seest putuka poolt munetud munad. Kahjustunud õiepungad korjake kokku ja põletage.
Juuremädanik – tunnuseks kollaseks ja rabedaks muutunud lehed. Neid veidi tõmmates tulevad kergesti maa seest välja.
Ripslased on imetillukesed putukad. Nende kahjustuse korral õiepung kängub, kukub varre küljest.
Teod ja nälkjad närivad lehtede servi. See ei saa taimedele saatuslikuks, vaid on pigem esteetiline probleem. Eriti meeldib tigudele paljuneda multšitud pinnal. Multš on aga taimele hea, hoiab piisavalt niiskust, kaitseb talvel ja ei lase ilusatel heledatel õitel vihmaga mullaseks saada.
Vesirott armastab nahka panna päevaliiliate muguljuured.

Teksti koostamisel on lisaks enda teadmistele kasutatud raamatuid: Madis Nurms “Päevaliilia” (2021), Aarne Kähr “Päevaliilia” (2010).