Elise Aed sai Reelika juhtimisel alguse väikesest pereettevõttest. Aiandus ja taimed on talle ikka meeldinud ja hobi ühendati tööga. Firma nime valimise hetkel ei olnud kahtlust – see tuli Reelika vanaema Alma-Elise järgi. Nii püsib soe ja helge mälestus temast igapäevaselt hinges.
Aastatega on Elise Aed kasvanud nii suureks, et tööd ja tegemist jätkub juba mitmele inimesele ja ettevõttele eraldatud maad ja kasvuhoone on ammu väikseks jäänud. Järjest laiendame oma kollektsioonpeenraid kõrvalasuvasse vanasse õunaaeda.
Oleme saanud Järvamaa suurimaks puukooliks. Meie hostade kollektsioon on Eesti parim, selle üle oleme eriliselt uhked. Meie valikus on tõeliselt haruldasi isendeid, mis maailmaski veel vähe levinud. Missioon on tutvustada eestlastele hostade imelist ja nüansirikast maailma.
Lisaks kollektsioneerime päevaliiliaid, astilbesid, pojenge, kõrrelisi ja paljusid teisi juba vanaema aiast tuntud püsililli, mis tänapäeva sordiaretuses on saanud üha pidulikumad kuued. Püsilillede vahel aga annavad peenardele struktuuri erilised puud ja põõsad, milledel mõni vahva “kiuks” küljes. Nii võib leida peenrast kuuski, kelledel sinised või kollased okkad, eriti kitsas või hoopis roomav võra.
Ettevõtte eesmärk on pakkuda taimi, mis saaks hakkama Eesti kliimas nii, et iga aasta ei peaks endale uusi ostma. Puukoolis tegeleme püsilillede, dekoratiivsete okaspuude, lehtpuude ja -põõsaste paljundamise ja müügiga. Kõik taimed kasvavad mürgivabalt, kasutame vaid looduslikke vahendeid.
Taimede müügiplats asub Türil. Ootame kõiki huvilisi aiahooajal meie haljastustaimede müügiplatsile.
Taimede ettekasvatus ja meie kollektsioonaed asub Retlas. Sinna on võimalik kokkuleppel tellida ekskursiooni ja külastust. Nii näeb, milliseks taimed tegelikult kasvavad, kui nad potist õigesse kasvukohta istutada.
Oma tiimi hulka arvame ka pere koerad, kes alailma aiandi alal toimetavad. Kõikidele ekskursiooni gruppidele tuleb alati enne taimemaailma esitlust teha esimene tutvus ka ekskursante nuuskima tulnud neljajalgsetega. Meie kollektsioonaed on rajatud koerasõbraliku alana. Kui keegi soovib nõu, kuidas ka oma koduaed muuta koerasõbralikumaks, siis anname seda hea meelega.
Lisaks on meile lillelisel hooajal oodatud kõik fotograafid oma klientidega, värvilisi taustasid ja esiplaane taimedest on pakkuda meil küllaga.
Meil on olemas e-pood, kus saab tutvuda valikuga ja teha tellimusi. Registreerides end kodulehel kasutajaks, jõuavad kõige paremad pakkumised otse teie postkasti ja arvelt läheb maha sõbrasoodustus. Tellimustele saab ise järele tulla Türile või tellida kaup endale mugavalt koju.
Meie tegemistega saab tutvuda ka Facebookis.
Kohtumiseni Elise Aias!
Meie tegelased
Elise Aed on kasvanud aastatega Järvamaa suurimaks puukooliks. Selle edu taga ei ole tohutult suur tiim. Töötame väheste inimestega, aga selle eest on nad väga usinad ja pühendunud. Nad on nagu mesilased: tahavad olla märkamatud ja omaette ning on väga töökad.
Tema on Reelika. Elise Aia süda, hing ja pea. Olge nüüd valmis lugema, mida kõike jõuab üks firma eestvedaja oma päevaga teha.
Tema valdkonnad:
ühismälu hoidja, kirjasõprade koguja, tänukaartide saatja, arvete sisestaja ja väljastaja, tellimustele vastaja, taimemodellide fotograaf, personalispetsialist, eestkõneleja ja eestvedaja. Peale selle kodulehel asjakohase info hoidmine, sotsiaalmeediapostitused ja müügitöö Türi taimeplatsil. Ah jaa, ekskursioone jõuab ka teha.
Väsisiste nimekirja lugedes ära? Meie ka, aga Reelika ei tee isegi vabal päeval lõunauinakut. Veider inimene! Tegelikult on ta leidnud lihtsalt mooduse, kuidas end kloonida, aga seda saladust ta ei jaga.
Vaba aega sisustab ta kolme koeraga. Või õigemini sisustavad nemad Reelika aega. Nad teavad, kui väga Reelika armastab näppupidi mullas olla. Nad kaevavad aeda palju auke ja Reelika saab neid kinni ajada.
Reelika suur armastus ja kirg on fotograafia. Fotoaparaat käes, roomab ta kasvõi mööda maad, et saada pildile ka kõige väiksem õieke. Ühel hetkel on kõik Elise Aia kodulehe fotod just tema tehtud. See mõte on alles unistus! Ka kõik tänukaardid on tema pildistatud, prinditud ja kirjutatud.
Tema on see inimene, kelle südameasjaks on kasvuhoone. Sealt salaja midagi välja ei vii – kõike märgatakse.
Kõik lillebeebid, kes kasvuhoones sirguvad, on tema tähelepanu ja hoolitsuse all. Kauba tellimise ajal otsib ta kataloogist uusi sorte, mida võiks kasvatada. Endal ka põnev. Ja siis kevadel ohkab, kuhu see kaup küll pannakse. Suvelillede kasvatamises ja soovitamises on just tema õige inimene.
Kui näete teda Retla puukoolis paberitega ringi jooksmas, siis on hetkel käsil tellimuste komplekteerimine. Juhul, kui tal pabereid käes ei ole, siis otsib ta neid kindlasti taga.
Nadka on suur koerte lemmik, sest tema taskus on alati mõni maiustus.
Puud ja põõsad asuvad Retla puukoolis kõige kaugemas otsas. Seal uhkes üksinduses ja tuules nokitseb Ülle. Vahel vaatab ta mõnda männipotti nagu imet. Kuidas see küll ilusaks pügada? Mitte ühtegi puud ei saa ju uude koju saata sassis soenguga. Ülle võiks vabalt meile kõigile uued ümarad soengud lõigata.
Kui vajate soovitust, mida valida ja kuidas kasvatada, siis Ülle on just see õige inimene, kelle käest küsida.
Elise Aia raudvara (mitte vanaraud!) on sinine kaubabuss. Ülle teab ainukesena, kuidas avada selle bussi kinnikiilunud ust. Hooaja jooksul vurab ta selle sinise bussiga tuhandeid kilomeetreid, et Retlast Türile kaupa transportida. Sellesse bussi mahub taimi palju rohkem, kui esmapilgul võiks arvata.
Ülle on koos Reelikaga algusest peale olnud Elise Aia raudseks tugisambaks.
Helme on Reelika ema ja olnud Elise Aias vabatahtlikuna abiks sama kaua, kui Elise Aed olemas on. Pole vist tööd, mida ta teinud ei oleks ja teha ei oskaks. Tema ei aja taga raamatute tarkusi, kõik teadmised on kogunenud töö ja ise katsetamisel saadud kogemustega.
Taimehooaja välisel ajal on tema näputööks kõik need sildid, mida te müügiplatsil näete. Talvel teleka ees on hea kõiki neid sadu uusi silte nokitseda. Ta loeb need taimekirjeldused kleepimise ja lõikamise käigus läbi ja ongi kogu uus sortiment selge. Nii lihtne see kauba tundmaõppimine ongi.
Helme on taimede lemmikinimene, sest just tema veedab tunde ja päevi voolik käes ja muudkui kastab. Ilma veeta kasvavad vaid kunstlilled.
Kastmise kõrvalt jõuab veel kärmelt mõned tellimused kasti pakkida. Ikka selleks, et taimed saaks ruttu uude koju ja inimesed neist rõõmu tunda.
Iga päev on tema just see naerusuine inimene, kes teid Türi müügiplatsil vastu võtab. Tema taimesoovitused on ausad ja täpsed. Kui hostapotti on end peale hosta sisse seadnud ka mõni kaunis sammal, siis Liis ütleb ausalt, et see on sammal. Mitte mõni udupeen uus hosta.
On ainult üks hetk, mil Liis ei naerata: pakkimise käigus on selgunud, et valitud kast on kogu tellimusele liiga väike. Siis tuleb võtta uus kast ja alustada otsast. Aga seda juhtub haruharva, sest Liis pakib igapäev kümneid tellimusi.
Liis on oma töös väga põhjalik ja korrektne. Mitte ühtegi vastust ei anna ta teile umbkaudu. Tema teadmiste taga on loetud raamatud, kogemused ja pidev enesetäiendamine.
Epp armastab rahulikult püsilillede osakonnas oma pingikesel istuda ja taimi poputada. Ta ei istu seal niisama, et päikest nautida – talle isegi ei meeldi päike. Iga püsilille pott käib tema käest läbi – otsustab, mida rohida, paljundada või suuremasse potti istutada. Vajadusel paljundab iga kasvupunga ka eraldi potti kosuma.
Parim inimene, kelle käest küsida püsilillede kasvatamise kohta. Annab ausa soovituse, ei aja udujuttu, et kaubast vabaneda.
Epp on põhilise aja tööl just Retla puukoolis. Seal pannakse kokku suurem osa klientide tellitud kaubast. Paberid käes ja nina maas, otsib ta õiged tooteid ja saadab need pakkimisse. Ikka selleks, et taimed jõuaks tervena uude koju.
Vahepeal jõuab ta veel koer Storyle palli loopida. Kahjuks arvab Story ikka, et taimed saavad märkimisväärselt rohkem tähelepanu.
Kaiel on isegi “kahjulik” meie juures tööl käia. Ta on nimelt nii suur taimesõber, et suure osa teenitust paigutab ta taimede alla.
Ta on pesueht optimist, temaga koos läheb iga tegevus ludinal ja naerdes ning sellise kergusega, sest ta nakatab oma lustiga nii tiimi kui kliente.
Kaie on nii usin, et rabab mitmes firmas ning kodumajapidamises, seega kahjuks saab ta meie juures olla vaid paaril päeval nädalas. Kuid need on päevad, mil saavad tehtud suuremad ümberkorraldused taimeplatsil või kliendi aias.
Merike on heasüdamlik taimepoputaja. Mõne taimega võib ikka nii juhtuda, et “väsib” enne õiget aega. Merike on nõus enda tiiva alla võtma ka kõige rääbakama.
Kui me sel aastal otsustasime, et tomatitaimed meie kasvuhoonesse ei mahu ja tegime rohkem ruumi suve- ja püsilillede beebidele, siis Merike, hea hing, võttis tomatite kasvatamise enda ja oma koduse kasvuhoone peale. Seega kõik tomatitaimed, mis sel aastal Elise Aias pakkumisel, on saanud Merikeselt pika pai ja head sõnad kaasa.
Kaidi on Reelika parim sõbranna. Reelika telefonis on ta aga juba 100 aastat nime alla “Kaidi, Raiko akordioni õpetaja”. Ja nii ongi, pole põhjust telefonis nime muuta, sest tutvus sai alguse just noorema poja huvihariduse tõttu. Kaidi rääkis Raikole, et tahab ka sellist koera nagu meil- huskyt. Ja varsti sai soov teoks. Nüüd on meil koos käidud huskyde sabas juba tuhandeid kilomeetreid.
Kui eelmisel aastal Facebooki teel kastjat otsisime, siis Kaidi reageeris kohe ja ütles, et sellega ta tuleb küll toime ning tahabki natuke koolist pead klaarida ning pakkus ennast vabatahtlikuks pritsumeheks. Sel aastal tunneb ta ennast taimemaailmas juba kindlamini ja tuli osalise tööajaga aedniku abiliseks. Õpetajatel ju pikk suvepuhkus 🙂
Eha ja Toomas on Elise Aia seljatagust turvanud ja toetanud algusest peale. Aiandisse ei ole võimalik tulla nii, et nemad ei näeks ega märkaks.
Toomas vahel ikka mõtleb, mida need naised küll temata teeks. Ikka ja jälle on neil mure, et pole vett või kasvuhoones on katel kustunud. Toomas ikka aitab. Muheleb nende saamatuse üle, ütleb paar õpetavat sõna ja siis teeb ise ära.
Eha aitab taimedel kuumas suvepäikeses ellu jääda, kui teised naised puhkust vajavad. Käib ja keerab õigeid kraane, et taimed kastetud saaks. Peale selle hoolitseb ta alati teiste heaolu eest, kui mõni suurem ettevõtmine puukoolis käsil on.
Faari hoolitseb aiandis hiirte populatsiooni eest. Tema tuleb tööle, tervitab teised ära ja kaob kuhugi õunaaeda. Tagasi tuleb täpselt lõunasöögi ajaks. Siis vaatab, et keegi endale söömisega liiga ei teeks ja aitab poole lõunasöögist nahka panna. Pärast seda suundub ta taas oma auke kaevama ja ootab kutset: “Faari, lähme koju!”
Mis on kõige toredam – kuigi Faari päev otsa mulla sisse auke kaevab, siis temal on lisavarustuse hulgas isepuhastuv karv. Seega on ta alati töölt koju minnes kõige puhtam koer. Teistel pruugib vaid korraks Faari kaevatud augu äärest mööda minna, kui pesupäev on garanteeritud.
Sandy on tõeline päikesekiir ja tuju üleval hoidja. Tema jaoks on ülioluline “karja” ehk siis Elise Aia töötajate heaolu. Iga aevastus, köhatus saab tähelepanu ja lohutuseks näopesu. Mis muu rõõmustaks paremini, kui üks soe ja tatine musi. Tema juba oma karja maha ei jäta. Olgu töötajad, kus tahes, seal asjatab saba liputades temagi.
Väikeste lastega aiandisse tulles tuleb reeglid selgeks teha.
Reegel nr.1 Joosta ei tohi! Siis hakkab Sandy lapsi karjatama ja võib isegi kannast naksata, et tempot ja suunda juhtida. Rohkem reegleid ei olegi 🙂 Kui lapsed rahulikult kõnnivad või lausa murul lebotavad, siis saab Sandylt näopesu kauba peale.
Story ei tea aiandusest, taimedest ega töö tegemisest absoluutselt mitte midagi. Tema meelest on kõik töötajad Retla puukoolis just tema lõbustajad. Story võib päev läbi püüda ja tagasi tuua palli, puupulka või mida iganes. Korra talle palli visanuna võid kindel olla, et nüüd sa temast lahti ei saa.
Story on aiandis kohalik valvur – tema teadmata ei liigu seal keegi. Kasvult on ta väike, aga hääl on nagu Baskerville’ide koeral. Sellepärast võiks külastajad oma tulekust ette teatada, mitte juhuslikult aiandisse jalutama minna.
Fidži alles kohaneb uue elustiili ja aiandusega. Tema on meie väike “grusiin”, kes jäi Reelika südant vaevama Gruusia reisilt. Reisilt tagasi tulnuna ja sealsest tänavakoerte hulgast kohkununa, otsustas Reelika neist ühele teistsugust elu pakkuda.
Kurvasilmsest anatoomiaõpiku skeletist on saanud ilus ja kiire sportlane. Fidži jookseb, ujub, hüppab kõrgust ja kaugust, mängib palli ja nakatab oma elurõõmuga ka teisi koeri. Tõelise kehakeele eksperdina oskab ta meeldida ka kõikidele inimestele, kes temast välja teevad.
Aga tema pärast on meil üks kindel palve – kui aiandi värav on kinni ja Fidži aias jooksmas, siis siseneda tuleb kiiresti ja värav uuesti kinni panna. Nüüd kui tühja kõhu muret enam pole ja energiat üleliia, siis tundub silmapiirini jooksmine kah päris äge mõte olevat.