hikkoripuu, ümaraviljaline

Kirjeldus:

See on suur, aeglase kasvuga heitlehine puu, mis kasvab kodumaal üle 30 meetri kõrguseks ja võib elada üle 350 aasta. Noortel isenditel on sile koor, kuid täiskasvanud taimel kujuneb iseloomulik kiuline,ribadena ketendav koor. Tekib tavaliselt siis, kui puu on üle kahekümne aasta vana. Eestis kasvavad isendid on pigem kõrged põõsad. Võrsete tipupungad on suured ja kaetud lahtiste soomustega. Lehed on 25-40 cm pikad, paaritusulgjad, viielehekeselised (harvem kolme- või seitsmelehekeselised). Kolm otsmist lehekest on tunduvalt suuremad kui järgnevad lehepaarid. Sügisel värvub lehestik kaunilt kuldkollaseks. Puit on raske, kõva ja väga vastupidav, puidtihedus ületab isegi tamme,  sobides tööriistade jaoks, mis vajavad suurt tugevust -näiteks teljed, kirvevarred, suusad ja trummipulgad. Õied kasvavad vana võrse tipus või lehtede kaenlais. Õied ilmuvad mais, pärast lehtimist. Vili on 2,5-4 cm pikkune söödav pähkel kõva luulise koorega, mis asub paksus rohelises, neljaosalises kestas. Küpsedes kest tumeneb ja sügisel lõheneb. Puu hakkab esimesi vilju kandma umbes 10-aastaselt. Eestis on viljuvaid üksikeksemplare küll olemas, kuid kuna puu on ühekojaline siis pole tekkinud ka idanemisvõimelisi pähkleid.

Kliimatsoon 6; talub külma kuni -23 °C. On kirjeldatud ka üksikuid lühiealisi  -35°C edukaid üleelamisi.  Paremini kasvab saartel ja rannikualadel. Noored taimed tuleks talveks katta kuuseokste või pakasekaitsekangaga- iga aastaga külmakindlus paraneb. Puu ei talu sügava juurestiku tõttu ümberistutamist, mistõttu tasub dendropargis või kollektsioonaias valida talle kohe sobiv ja püsiv kasvukoht: viljakas ning hästi kuivendatud liivsavi pinnas, tuulevaikne, päikeseline või poolvarjuline paik. Noores eas küllaltki varjutaluv.

Pärineb Põhja-Ameerika kesk- ja idaosast.